A mis põrin see on?

Ehk siis lugulaule naistest, kassidest ja muust.

Nagu öeldud, seekordse kolimise juures ei ole mul abiks olnud ühtegi meest, välja arvatud makstud mehed. Noh, ilmselt üritab universum mulle midagi öelda…

Esimene episood leidis aset täna päeval, kui sõbranna mulle autoga ukse taha kärutas ja leidis, et mindagu. Asjad kasti, kastid autosse, meie ka. Peaaegu sissesõiduteel siil küsima, et aga ega sul tööriistu kaasas pole? Sõbranna vannub mind maa alla ja maa peale, et noh oleks sa siis ÖELNUD, et vaja on – ma just tõstsin autost maha, et su asjadele rohkem ruumi oleks. Aga mida vaja?

Noh… vaja oli seesama voodi KOKKU panna, mida mu makstud kolimismehed tund aega lahti monteerisid. Aga sõbrannal nupp nokib ja voodi läks kokku mis mühises, sinna kõrvale meenutused teemal, et kui temal kunagi sarnane voodi oli, siis ta iga kord sinna sisenedes ja väljudes lõi oma jala ära. Voodi sai kokku, sõbranna astus teisele poole voodit ja…

… ilge laviin roppusi, peaaegu sama ropp, kui see anekdoot, auk jalas, jää asemel jäätis ja minu lõputu süütunne.

Osa kaks. Teine sõbranna, sama kolimine, samad kastid, sama protseduur. Oleme jõudnud koormaga maja ette, kui korraga kuulatame – mingi põrin. Ei, ei ole süles stressist nurruv kass. Midagi muud. Ilmselt mingi naabruskonna eripära, mõtleme, ja asume kaste tassima. Korraga ühte kasti välja sikutades tunnen ma, kuidas see mul käes vibreerib. Pahvatan naerma. Vibraator, raisk.

Ehk siis mehi pole vajagi, kui sul on kolimisteenused ja hea vibraator.

Ma loodan, et ma ei koli enam kunagi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s