Järgneva nädala jooksul vahetan ma töö- ja elukohta, lõpetan raamatutõlke ja sõidan puhkama. Kuidas ma seda kõike jõuan, seda ma veel ei tea.
Pealkirjaküsimust küsitakse minult tihti. Olen nüüd saanud, või saamas, kõike seda, millest ma jupp aega unistanud olen. Uue töökoha palgaga peaks põhimõtteliselt (kui vanad võlad makstud saan) elada saama nii, et söögiraha jääb ka. Uus elukoht on logistiliselt küll mitte päris kooli ja töö kõrval, aga 15 minutit nii minul tööle kui lastel kooli on igatahes parem, kui praegune hommikune tunniajane loksumine. Kui raamatutõlkega hakkama saan, ootab mind veel raamatuid. Boyfriendilaadse tootega veedetud nädalavahetus oli täiesti mõnus ja mul on endiselt temaga koos hea aega veeta ainult et… ma ei tunne mitte midagi. Ei armastust ega ka rõõmu vist, või olen ma kõige sellega toime tulemisest lihtsalt liiga väsinud.
Sest see aasta on olnud ikka… meeletu. Meeletult raske ja mul on tunne, et ma olen vähemasti 90 kraadi muutunud. Ma olen kasvatanud endale mingi vundamendi, ma olen üle saanud oma ebakindlusest, ma tean et ma saan igas olukorras hakkama (sest ma olen hakkama saanud) ja ometi ei tea ma nüüd, mida selle uue endaga peale hakata ja kuidas see mu vana eluga sobitub.
EDIT: Lugesin horoskoopi. Kopeerida ei saa, aga põhimõtteliselt oli seal kirjas, et naudi seda, mille nimel sa nii palju rabanud oled.
Kuidas Aldous Huxley ütleski? “Õnn ongi viletsuse ülekompnesatsiooni kõrval üsna mage ja igav asi.” vms.