Ega ma vist ei ole rääkinud, kuidas ma oma ükssarvikust boyfriendiga tuttavaks sain?
PROLOOG
Minu internetisõltuvus sai alguse teismelisena. Kolisin 15-aastaselt suurde linna ja õppisin tuntud gümnaasiumis, mille mugavuste juurde kuulus ka tipptasemel arvutiklass, mis oli õpilastele avatud kella üheksani õhtul. Seal ma siis oma õhtud veetsin, rate.ee-s peamiselt. Ja jutukates. Facebookist ei osanud siis veel undki näha, muidu oleks ilmselt seal konnanud. Selle asemel oli näiteks kirjanduslik lehekülg KLOAAK.
Üsna tihti jõudis/lahkus minuga samal ajal üks ilus blond poiss, mõne aasta tagune vilistlane (ka vilistlastel oli voli klassi kasutada). Üsna tihti hoidis ta mulle ust lahti ja mina õhkasin natuke salaja ta poole, aga no enesehinnanguga olid mul tol ajal veel kehvemad lood, kui praegu.
7. MAI 2004
Täna 14 aastat tagasi pidas mu parim sõbranna oma sünnipäeva. Seltskond oli kokku juhtunud täiesti juhuslik, keegi tundis kedagi ja keegi veel kedagi ja lõppkokkuvõttes istus minust üle laua seesama ilus blond poiss. Ma arvan, et kui on üldse olemas armastus mingist mitmendast silmapilgust, siis see oligi see. See pilkude mäng tol õhtul, kumbki ei julgenud ja mõlemad tahtsid. Üha pikemalt ja pikemalt vaatasime üksteisele silma kuniks…
… pidu sai läbi ja ta küsis ukse ees, kas võib mu koju saata. Ja võttis mul käest kinni.
Sel maikuuõhtul Tartus TsinkPlekkPange ees meie maailm muutus. Ma usun, et me ei lasknud järgmised kolm kuud üksteise käest korrakski lahti. Jalutasime minu juurde, panime tee tõmbama ja see tee tõmbas seal seitse tundi kuni hommikuks täiesti joodamatu oli. Lihtsalt lesisime, hoidsime käest kinni ja rääkisime vist kogu maailma asjad sirgeks ja selgeks.
Mul oli järgmisel hommikul inglise keele suuline eksam. Ma ei tea, kuidas ma selle ära tegin ja kuidas ma üldse suutsin keskkooli lõpetada. Kuidas tema suutis lõpetada hiilgavate tulemustega ülikooli. Minu meelest hoidsime me käest kinni kogu selle suve – hääletasime kogu Eesti läbi, tutvusime üksteise peredega, mängisime minu vennapojaga. Ühel palaval päeval palus ta mind naiseks ja mina ütlesin jah. Mõni nädal hiljem palus ta mind uuesti, seekord sõrmusega.
Mõned kuud hiljem kolisime kokku. Elasime kõigepealt ühikas, siis suutis ta osta oma kodu ja sellest ajast peale sai ilusast ja nunnust teismeliseromansist päris elu. Ma tean, et ma olin 18 ja ma poleks tollase elukogemuse juures osanud mitte kuidagi talle paremini toeks olla ja kuna me ei osanud tol ajal suhelda ja probleeme lahendada, oli minu jaoks lahenduseks armumine… ja siis teise riiki kolimine.
Ma pole vist elus kellelegi teisele nii palju haiget teinud. Jube nunnu oleks öelda, et me oleme 14 aastat koos olnud, aga selle asemel polnud me vahepeal aastaid suhelnud ja olime saanud kahe peale kolm last. Mina olin lahutanud ja tema lahku läinud. Seda hämmastavam on minu jaoks see, et see side ja tõmme oli alles kui me nüüd uuesti kohtusime ja seekord ma tean, et head suhted ei juhtu lihtsalt niisama.
See on pidev õppimise ja proovimise rada ja kui läheb valesti, siis ei tasu kohe püssi põõsasse visata, vaid saab rääkida ning proovida uuesti ja paremini.
See on pidev infovahetus jälgides, et info ei jääks “kes poest piima toob” tasemele.
See on pidev isiklik areng. See on muutumine, mingite tükkide kaotamine ja teiste leidmine.
See on KOOS TEGEMINE otsides asju mis mõlemale meeldivad ja toetades neid, millest sa ise võibolla nii vaimustuses ei ole.
Ma olen nii tänulik selle eest, et mul on võimalus uuesti üles ehitada midagi, millest ma aastaid tagasi liiga kergekäeliselt loobusin. Kõigil seda võimalust ei ole ja ega see minulgi lihtsalt ei tule. Üsna paljus olen pidanud endaga tegema kompromisse, mida kunagi võimalikuks ei pidanud… aga selle eest hoolitsetakse minu eest nii hästi.
Ja mina olen ka lõpuks õnnelikku ja stabiilset suhet väärt.
Superwoman, cryable. 