Halva une sünnitis

Minu köök on olnud pea kolm kuud remondis. Sellega on seotud saaga, millest ilmselt siin on parem mitte rääkida, aga kolm kuud olen ma elanud nii, et vesi tuleb vannitoast, nõusid pesen vannis asuvas pesukausis, tööpind on elutoas ja puupliit on mustava augu kõrval seal kus kunagi oli köök. Tagatipuks said otsa pliidipuud, samaaegselt rahaga nagu alati. Korralikult toituda ei saa, pesu käin pesemas töö ja erinevate sõprade juures ning igapäevane logistika on veel kolm korda hullem kui tavaliselt. Puhas ime, et ma üldse veel püsti püsin, sest…

… kogu selle stressi otsa suutsin ma endale skoorida unehäired. Eile boyfriendiga rääkides tabasin end mõttelt, et oh jess – vähemalt olen ma temaga deitimise ja Tanelist lahkumineku taustal suutnud unustada, et selline isik nagu V. üldse kunagi eksisteeris ja ilmselt olen temast üle saanud. Ja siis näen ma unes, et on tantsuklubi ja ta naeratab mulle üle saali ja silitab mu pead, ütleb et ma olen kallis ja räägib kogu grupile loo sellest, kuidas ta läks üksi maamajja elama, toitus sellest mida kätte sai ja kõik pidasid teda surnuks. Amazing. Ärkasin kell 4.

Mõni öö tagasi nägin unes, et olen maal mingil küla jaanitulel või muul sarnasel simmanil ning mind otsib meeleheitlikult taga minu ema, kes on minu peale kohutavalt pahane, aga ei suuda artikuleerida, mis täpselt teda häirib ja lihtsalt röögib mu peale nii kuidas jaksab. Hiljem sai kuidagi selgeks, et kogu küla peab mind alkohoolikuks. Ärkasin kell kaks (!) ja enam magama ei jäänud.

Öö enne seda nägin, et mu taasleitud eluarmastus (või siis mitte päris, aga see on ka juba teine jutt) tunnistas mulle üles, et on tegelikult seksuaalperverdist sarimõrvar ja näitas mulle piltlikult ette, mida ta nende inimestega teeb ja kuhu ta nende laipasid riputab. Ärkasin kell viis, kuid see unenägu on mind nädal aega kummitanud ja ilmselgelt mu alateadvus tahab mulle öelda, et midagi on valesti.

Ma arvan, et mingi hetk ma lihtsalt kukun kokku. Juba praegu on töö juures raske silmi lahti hoida ja üleväsimusest hakkab mu peas ketrama seesama nihe, millest ma ei oska aru saada ja mida ma ei ole osanud veel mitte ühelegi spetsialistile seletada nii, et nad aru saaks. Ma tõusen igal hommikul heameelega (irw, hetkel mitte, aga no nii põhimõtteliselt). Ma naudin seda, kui õues on varahommik ja udu ja linnud laulavad. Ma armastan oma kiiksuga lapsi. Ma armastan oma tööd ja neid lapsi, kes seal on. Mulle meeldib mu kodu (jällegi, mitte hetkel aga nii põhimõtteliselt) ja mul on maailma parimad sõbrad aga kui põhimõtteliselt lõpeb see kõik kunagi surmaga, siis what’s the point?

Ehk siis põhimõtteliselt pole ma oma arengus puberteedist kaugemale jõudnud, ikka otsin elu mõtet ja pole sellele kuigi palju lähemal.

Advertisements

2 thoughts on “Halva une sünnitis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s