Lugedes läbi 2017

2017 oli lugemisaasta, jumal tänatud, lõpuks ometi. Ma olen teoorias väga tugev ja tean, et raamatute lugemine annab kordades rohkem kui Facebooki lugemine, aga niiii paganama lihtne on laskuda sellesse vanasse lõksu. Õnneks on mul nüüd Goodreads ja “lugemise väljakutse”, mis kõvasti kaasa aitavad.

Niisis, 2017 parimad palad minu jaoks. Alustame lastest – “Vesta-Linne sari”. Raamatud, kus on päris elu ja päris probleemid ja kõik ei lähe alati hästi aga lõpuks saab alati korda, just nagu eluski.

Minu jaoks uus nimi oli Anti Saar. Lugesin teda siis, kui peapõrutusega haiglas olime ja hiljem jäi mulle see nimi nii mõneski kohas ette. Lisaks temale jõudsin lõpuks Kairi Looki lugemiseni, Kairi on äge nii inimese kui ka kirjanikuna.

Suurematele lastele avastasin David Walliamsi. Kratil on nüüd tema eestikeelsed raamatud loetud, minu jaoks tugevaim oli ikkagi “Hirmus õudne hambaarst” aga ka teised on head. Raamatud pole üksteisele järjed, kuid ilmselt toimub tegevus samas linnas ning ka mõned tegelased on samad.

Lugesin läbi Harry Potteri ema krimisarja. See on nüüd selline kahe otsaga vorst, sest muidugi saaks kiiremini ja kõrgemini ja paremalt, AGA mõnus ladus suvine lugemine oli. Neid lugesin lugerist, kusjuures, mulle endiselt meeldivad paberraamatud rohkem aga lugerist sai sel aastal loetud palju. Samuti sai loetud krimi, need hetkel popid raamatud (Ruth Ware, Mary Kubica, Lars Kepler) on küll okeid lugeda, aga samas ei pakkunud päris hingestavat elamust.

Kursaõe juurest külaskäigul sai haaratud tema tõlgitud “Meie keemilised südamed”, mille kohta ma alul arvasin, et ah, eks ta mingi noortekas ole, kuid kuidas ma eksisin. See raamat pani mu nutma, ma olin lõpu peale nii-nii vihane ja üleüldse, miks ei lähe elus kõik alati nii, et armastus on vastastikune ja kõik lõpeb hästi mh, ah?

Eelmisega kokku kajavalt sai mul sel suvel loetud Plathi “Klaaskuppel”, mille õõnes depressioon jäi mind saatma kogu ülejäänud aastaks. Lisaks veel ühel tühja ootamise hetkel poes loetud Matt Haig “Põhjused, miks valida elu”.

Kogu aasta parim oli “Elanor Oliphant is completely fine”. Kirjutada raamat sellise tegelase vaatepunktist, sellise puändiga, sellises stiilis… Ohh. Orgasmiline.

Suvelõpu parim oli Mathura “Jääminek”. Raamat, kus ei juhtu õieti midagi, kuid mis jääb sisse helisema. Muide, ma ostsin Lätist mõned postkaardid, aga kuna meil läks auto katki, siis jäid need saatmata ja pistsin need raamatu vahele. Raamatu tagastasin. Üllatusena jõudsid peagi sõprade postkasti need raamatu vahele jäänud kaardid… aga Riiast. Tänud heale haldjale, proovisin leida, aga ei õnnestunud.

Lugesin üle Gerald Durrelli. If all else fails, ajab vähemalt tema mu uuesti naerma.

Juhuslikult komistasin sellise raamatu otsa nagu “Viskivaras” ja kuna ma olin just kohtunud Nuuskmõmmikuga ja viski oli vägagi teemas, siis tõmbasin lugerisse. Väga hea oli, kusjuures. Täpselt selline nagu mulle meeldib – lihtne lugeda, mitte väga lihtsakoeline aga mitte ka ülemäära diip. Hea sõnastusega – ma lugesin muidugi inglise keeles, tahaks kohe vaadata, mis nad eesti keeles teinud on.

Sügises tuli Daniel Glattauer. Kahtlesin pikalt, kas sarja teist osa lugeda, kuna lõpp oli ette teada ja võis muutuda tüütuks, kuid ei. Ma arvan, et mu ideaalmees näeb välja nii, nagu Glattauer kirjutab ja see on tegelikult üks pikem jutt, mida Kauriga FB chatis põgusalt puudutasime – küsimus üks: kas kirjandust saab üldse hinnata objektiivselt või vaatad sa seda by default oma mätta otsast, selle järgi kas mingi teos sinuga just sel hetkel resoneerub või ei ja siis punkt kaks:

on inimesed, kes hindavad MIDA kirjutatakse ja on inimesed, kes hindavad KUIDAS kirjutatakse. Mulle tegid väga nalja mu aastalõpu lemmiku “Inimesed puude võras” arvustused, et kuidas te ometi seda lugeda saate, ta kirjutab ju pedofiiliast? Aga see raamat haaras üdini endasse, kuigi mulle väljamõeldud maailmad ei meeldi ja see, kuidas lugeja ümber sõrme keerati ja siis, lõpus, see sõrm talle perse pisteti (vabandust), oli omamoodi elegantne. Uskumatu, et see teos on autor debüüt. Ma küll armastan Pauli, keda eelmisel aastal tõlkisin, aga võrreldes Pauliga oli see esikteos küps, läbi mõeldud ja rikas.

Sellega arvas Goodreads, et mu lugemisaasta on läbi, AGA EI – laenutasin pühadevaheks koju seitse raamatut, neist kolm on läbi. Seega – jätkub.

christmasbookflood

 

 

 

Üks kommentaar “Lugedes läbi 2017

  1. liis ütles:

    Ma olen täiega selles lõksus. Nii et vajaksin vist ka seda väljakutset ja mingit äppi, et ehk 2018 tuleks mul ka viimaks lugemisaasta… :)

    Aga Sulle, mu armas siiLike, soovin ilusaid pühi, meeleolukat aastavahetust, Merry Everything and a Happy Always!1!! Ole terve & hoitud ;*

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s