Kristallvaas vanatädi kapis

Disclaimer. Ah, ei olegi disclaimerit.

*

“Sa ei riku midagi ära,” ütled selle suure sisemise arrogantsiga, mis vaid sulle iseloomulik on. Aga sa ei tea. Sa ei tea, kui palju asju olen ma oma elus ära rikkunud, puruks peksnud, kasutuskõlbmatuks kulutanud. Kui mitu telefoni, kui mitu püksipaari, kui mitu veiniklaasi, kui mitu pastapliiatsit, rahakotti, valget seina, korterit, inimest, boyfriendi, armastust.

Iga kord vihastab see mind üha enam. Esimesel korral on okei – me olime noored, me ei teadnud, me ei osanud paremini. Teisel korral on noh, mõned inimesed ei sobigi omavahel kokku, ju see siis pidi niimoodi minema. Kolmandal korral on asi minus, neljandal korral temas. Viiendal veel leiab mingi vabanduse. Aga kuues, seitsmes, kaheksas on lihtsalt jätk lõppematule jadale, mis ometi peaks olema lõplik, sest igaühe jaoks ju peaks olema kuskil keegi. Igale potile kaas ja kui see katki läheb, siis tuleb ka pott minema visata, sest õige kaane leidmisest lihtsam on lihtsalt osta uus pott koos kaanega.

Hoopis mind tuleks minema visata nagu mina viskan minema kõik inimesed, kelle olen katki teinud.

Juba mu ema ütles mulle, kui ma olin alles miniatuurne plikanähvits, et “sina ei oska ju asju hoida”. Jutt käis mänguasjadest, tüdruknukust, kelle juuksed ma ära lõikasin ja poissnukust, kelle näole ma rohelise vildikaga tuulerõuged joonistasin. Oma lapseajuga arvasin täies siiruses, et nuku juuksed kasvad tagasi ja vildikad on ju ometi pestavad, aga ei. Lapsepõlve lõpuni mängisin kiilaka nuku ja plekilise nukuga, sest ma ju ei osanud asju hoida ja seega ei pidanud need olema ka asendatavad.

Pärast lapsepõlve ei osanud ma hoida töökohti, kortereid ega abielu. Vabandust, abielusid. Ometi suudan ma jätta mulje, nagu oleksin veel süütu ja teeksin seda kõike esimest korda. Astun esimest korda ligi ja lausun midagi nagu “kas sa tead, et läbi su silmade saab hinge põhja vaadata?”, küsin esimest korda, kas sa ikka sööd ja magad korralikult, teen esimest korda oma laimikooki ja imelisi ahjukartuleid, võtan end esimest korda riidest lahti, häbenen esimest korda nagu kolmeteistaastane, silitan esimest korda kellegi kukalt nii, et see mult viimasegi mõistuseraasu viib.

Ja kogu selle aja kummitab mu kuklasagaras teadmine, et kui midagi on tehtud esimest korda, siis tehakse seda ka suure tõenäosusega viimast korda.

Mul on parem pidada sind selleks suureks kristallvaasiks oma vanatädi elutoa vitriinkapis, mida ma nii väga oleks ihalenud puudutada, kuid mis jäi mulle alati kättesaamatuks. Ma ei saa katki teha asja, mida mulle ei usaldata. Kui sa ei kuule mu häält, ei saa me tülitseda. Kui sa ei tea mu numbrit, ei saa sa mulle helistada selleks, et mina saaksin toru hargile visata. Kui sa pole harjunud mind puudutama, ei ole mul nii valus, kui neid puudutusi enam ei ole. Kui ma pole sulle kohvi voodisse toonud ei tunne ma end nii veidralt sel hommikul, mil pean kohvi jälle ühele tegema.

Ma ei tea kui kaua ma jaksan sind midagi nõudmata imetleda. Vahel on tunne, nagu inimeste elud koosnekski vaid algusest ja lõpust, vahepealne on ainult millegi ootus. Paine, olles teadlik sellest, mis määramatult järgneb. Pidev agoonia naudingust teades, millega see lõpeb. Kui palju ma annaksin selle eest, kui suudaksin oma ratsionaalse poole väja lülitada, kustutada oma empiirilised oletused sellest, millega see kõik vääramatult lõpeb. Mul on hea meel, et sa oled kättesaamatu, sest muidu ma teeksin su katki.

Kristallvaas vanatädi kapist on ainus asi mu lapsepõlvest, mida ma ei saanud katki teha. Seda käisin imetlemas igal pühapäeval, kui me veel perekondlikult suhtlesime. Siis igal suvel, kui meid nädalaks ajaks maale kupeldati. Siis perekondlikel pühadel ning lõpuks matustel. Ühel päeval võtan ma oma väärikuse riismed kokku ja ütlen sulle:

“Me ei saa rohkem suhelda.”
Ja sina vastad: “Okei.”

Üks kommentaar “Kristallvaas vanatädi kapis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s