Pirnipuu

Tants ümber toidulaua. Kratt näeb, kuidas ma panen söögi sisse sibulat ja porgandit:
“Sa tahad, et ma surnuks nälgiks! Sa üritad mind lastekodusse saata!”
Stseen 20 minutit hiljem:
“Ah, need on hoopis nuudlid? Miks sa ei öelnud!”
Veel kaks minutit hiljem: “Need ei maitse mulle. Need pole armastusega tehtud.”
Veel kaks minutit hiljem tuleb Kratt, kahvel käes ja sööb panni tühjaks.

*

“Emme. Sa hakkad vanaks jääma. Sul on juba… üks… kaks… kolm… VIIS kortsu. Aga ära muretse, need on väikesed.”

*

Möödume kapsapõllust. Mina:
“Ma pole kunagi näinud nii palju kapsaid.”
“Jah, mõtle kui palju hapukapsast sellest saaks või…”
“…või seda kapsahautist, mis sul senini (kaks nädalat – toim.) töö juures külmkapis on?”
Tanel kogub end kaks sekundit.
“Siil, kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled õel?”
Hääl tagaistmelt: “Minu emme ei ole õel, minu emme on täitsa kena! Isegi mu sõbrad on seda öelnud!”

*

“Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan vanaema juurde puhkama.”
“Puhkama? Pärast nelja päeva puhkust?”
“See pole olnud puhkus! Ainult pikad autosõidud. Mul on jalad jumala krampis!”

*

Põrnikas selgitab Nerfipesas juhtunut:
“Alguses olime passiivsed ja siis lõpus muutusime agressiivseks. Umbes nagu Eesti esimeses maailmasõjas.”

*

Helistab Prooton.
“Emme, mul on hea uudis ja halb uudis. Kumba sa enne kuulda tahad?”
“Alusta halvast.”
“Ma uppusin korraks natukene ära…”
“…”
“… aga ma oskan nüüd ilma kätisteta ujuda!”

*

Vestlused lemmiklooma teemal jätkuvad.
Kratt: “Aga miks me ei võiks võtta kuningkobrat?”
Mina: “Mulle ei meeldi maod. Ega ussid. Isegi vihmaussid mitte. Noh, ütleme siis, et ühtegi roomavat elukat meie majja ei tule.”
Kratt: “Isegi mitte beebit? Nemad ju ka roomavad.”