Käisime T-ga sel reedel kanuumatkamas. Minu palve oli minna kahekesi ja jääda ööseks ja nii sai. Jägala jõgi oli selline nunnu ja rahulik, kuniks seisime vastastikku kaheastmelise veskitammiga. Käisime, uurisime… või noh, pragmaatiline T ütles, et ta sõidab üksi alla ja ma siis hüppan kaldalt peale, mille peale oktopolaarne Siil niuksus midagi liinis “ma tahan ka siit alla sõita… aga ma kardan… aga ma nii väga tahan”.
Tahtmine, teadagi, on taevariik ja sinna peab inimene jõudma. Ehk siis plaanis sees oli mitte ümber käia, aga selle peale ei osanud me unes ka tulla, et me kanuu põhja peale maandume nii, et ma selili kanuupõhja lendan. Kõigepealt ajas naerma, siis ajas nutma (vt ka akrojooga: sellest asendist pole keegi kunagi kukkunud… ja järgmisel hetkel on Siil nägupidi matis). Siis olin asjalik ja kaine korraks ja siis nutsin natuke veel. Õnneks nägime me varsti luike, keda me natuke aega jälitasime – vaene lind lihtsalt ei saanud aru, et me üritame tast MÖÖDA minna.
Piknikuplatsi valisime nagu ikka geopeituse aardeid silmas pidades, aga plats oli äärmiselt aus ja ööga lõpetasin ära (seni) viimase Gailbraithi. Et nädalavahetus veel paremaks saaks minna, andis Sepp mulle märku, et on a) Tallinnas, b) kaameraga ja c) vaba, nii et tootsime paar tundi uusi pilte ja mina jõin sinna kõrvale veini.
Ah, ja mis igavusse puutub siis… leppisime T-ga kokku, et minu hauakivile saab kirja “vähemalt ei olnud tal igav”. Sest igav mul tõesti ei ole, isegi nii palju aega polnud enne minekut, et üksteisega sobivad Bredeni mütsid pähe otsida. Meil on muidu olemas küll.
Superwoman, cryable. 