Põhimõtteliselt iga kord, kui ma kuskil ühekordse plasti teemal sõna võtan, tullakse minu käest pärast küsima täpselt samu küsimusi. Või veel hullem – tullakse täpselt samade väidetega. Esikohal on kindlasti see, et Eestis ei ole plastiprobleemi – meil on heal tasemel jäätmekäitlus. See on mingi arengumaade probleem! Küsimus – kui paljudel majadel on olmeprügi konteinerite kõrval ka bioprügi ja pakendikonteinerid? Pole? Järelikult on ka meil probleem, mille lahendamist tuleb alustada nii riiklikul kui ka eraisiku tasandil.
Väga mugav on vastutust enda seljast ära lükata. Tarbija ütleb, et tarbiks küll, aga tootja ei tooda. Tootja ütleb, et toodaks küll – aga tarbijad ei soovi. Kaubanduses laiutatakse käsi ja öeldakse, et aga tootjad ei tooda ja tarbijad ei soovi ja niimoodi ei muutugi mitte midagi.
Jah, loomulikult ei ole suurimaks probleemiks mitte see, et Malle või Kalle võtab poes ostude pakendamiseks kilekoti, vaid mäng käib kuskil kaugemal. Kas teate, mitu tonni raamatuid jääb Eestis üle ja kuulub põletamisele? Mitu tuhat eksemplari igast klantspildiajakirjast, mitu T-särki? Eile nägin telerist, kuidas piiripunktis hävitati autosid, mida oli üritatud üle piiri viia ja midagi kihvatas… See ei ole mitte plast, mille vastu ma võitlen, vaid üldine raiskamismentaliteet. Üks samm korraga. Ja see artikkel on üks väike samm.
Superwoman, cryable. 
Kilekotti annab tarbija tasemel vältida, aga kuhu ma panen kanakoiva pakkimiseks kasutatud vahtplasttaldriku? Oleks kena küll, kui selle jaoks oleks omaette konteiner. Veel kenam, kui nende omaette konteinerite tekitamine ei kujutaks endast liiga suurt lisakulu.
See on hea küsimus. Vahtplast on kõige tänamatum materjal üleüldse, ma heameelega ostaks kana (nii vähe kui ma ka seda ostan) oma klaaskaussi. A näe, terviseamet ja fafa.
Ma käin ja ostan osa asju turult oma karbiga. Aga alati turule ei saa, mõnikord pole minule vajalikku toitu ja mõnikord ei ole mina see, kelle ülesandel tuleb koju toitu osta (st mina võin olla paljut, aga teisi ma selleks sundida ei saa).
Tahaks teada, et kui välismaal saab oma karbiga osta, siis miks Eestis ei saa? Kas meil on omad seadused – ons need karmimad või lõdvemad, st mis reaalselt takistab meil kohalikul tasandil sama rakendamast. Rääkimata muidugi sellest, et “tarbija ei taha” – tahan küll, aga neile on lihtsalt teisiti odavam.
Väga nõus ja mul on plaanis selle teemaga süvitsi tegeleda. See on just see, millest ma räägin – otsused peavad toimuma teisel tasandil, tarbija oma tasandil saab mõjutada väga vähe. Mina kondan mööda linna ringi ja ostan lahtiselt kust saan, aga tavapäraselt 9-17 tööl käival inimesel ei ole seda aega, et olla, ütleme, neljapäeva hommikul kell kümme värske piima järjekorras.
Ses mõttes, et tavalises supermarketis ei saa välismaal ju ka oma karpi sööki osta. Või saab? Pole seda oma koduriikides ausalt öeldes kunagi näinud. Mõnes spetspoes ehk küll, aga tavalises supermarketis – ei. Ma pole küll kunagi proovinud, aga pole näinud küll, et keegi seda teinud oleks.
Mul oli plaan sellest pikemalt kirjutada ka, aga kurat, kuidas mulle Prantsusmaa prügimajandus ei meeldi! Ma olen harjunud sorteerima ja siin sorteeritakse miinimum ning seegi tehakse sulle eriti ebamugavaks. Minu Eestis ja saksakeelsetes maades karastunud prügihing iniseb vaikselt. Mis mõttes kasti saab ainult plastikust pudeleid panna? Aga muu plastik? Ja kuhu metall läheb? Mis mõttes teie paberikonteineril on sama suur pilu kui suuremat sorti postkastil?!
Ma võin eksida, aga vähemalt osad USA blogijad, kes ka Euroopas reisivad, kirjutavad küll, et ostavad toitu omaenda metallkarpidesse. Sh nt kovikutest jne. Mulle tundub see natukene utoopia (tahaks ka…), aga kusagil on see järelikult võimalik. Samas…khm…eks ma ju ostan ka oma purki osasid asju lahtiselt turu pealt, st on siingi osaliselt võimalik, lihtsalt… mitte kõikjal. Aus olles tuleks vast õnnelik olla, et seda vähestki saab oma nõusse.
Minu meelest on kilest veel hirmsamad need vahtplastist või plastist alused, millele toit pannakse ning veel ära ka kiletatakse.
Meil õnneks on väikesel kortermajal nii tavaprügi kui pakendite konteiner. Bioprügi konteinerist tunnen küll puudust aga õnneks on olemas oma aed, kuhu saan kompostikasti panna.
Maal elades kogusime ka pakendid eraldi ning linna sõites viisime siis need vastavasse konteinerisse.
Ma ei mäleta mitu x aastat tagasi see prügisorteerimise jutt peale hakkas Eestis, aga mina suutsin toona tüütu keskkoolinoorena, kes peast roheline, naabritele selgeks teha, et kamba peale tuleb ILMTINGIMATA tellida ka bio, paber-papp ning pakendikonteiner meie majale, ei ole väga hull kohustus.. Imelisel kombel olid naabrid nõus!
Nimelt elame majas, kus on 4 korterit ja Tallinna südalinnas meil kohustust prügi sorteerida vähemalt toona ei olnud, ilmselt pole siiani.. Algus oli konarlik: ikka kõigile tekitasin juhendid, kuidas ja mida, aga uued harjumused said ruttu selgeks ja ma usun, et sellest on nüüd ikka 10+ aastat, kui me prügi usinalt sorteerime. Ja kõigile sai VÄGA ruttu selgeks, et #1 tekib nelja pere peale (kõigil 2-3 last) pakendeid, #2 bio ja #3 papp, alles #4 kohal olmeprügi..
Meie pere õppis sellest pakendeid poest minimaalselt koju tooma. Kõik teised naabrid mitte, aga isegi asi, et kogu see pakend olmesse ei kao.
Aga masendav on see küll, kui vaatan isegi oma sugulasi, kes keelduvad prügi sorteerimast, mis siis, et konteinerid oma tänava lõpus või isegi hoovis. Inimestel on väga-väga erinevad arusaamad keskkonna hoidmisest.
Kui meie peres on isegi kaltsud taaskasutuses (anname kunstnikele), rääkimata paljudest-paljudest muudest lahendustest, siis paraku mitte kõik ei mõtle nii. Selles osas on minu poolt ka täielik respekt oma vanemate suhtes, kes on 65+ ja on päris palju ümber õppinud ja muutnud oma harjumusi.
Minu absurdne avastus oli paar päeva tagasi see, et puuküttega kortermajadele on kohustuslik papi ja paberi konteiner, aga mitte pakendikonteiner. Et nagu… mis loogika alusel?