Kassi sünnipäev ja teisi jutte

Eile seitse aastat tagasi läks kaduma minu kallis kurnjäuskas kolmekäpaline. Nüüdseks on vist üsna kindel öelda, et Kraed enam elavate kirjas ei ole.

Pärast seda ei tahtnud ma enam ükskõik millist kassi, mul oli kindel visioon sellest MILLINE üks kass peab olema. Selline Eesti tavatriibuline, parajalt jässakas ja kindlasti iseloomuga, aga kaisukass. Otsisime ja otsisime – ei leidnud. Enne Reti sündi käisid meil hoius Elisa ja Kita, aga needki polnud omad. Käisin hoiukodus vaatamas üht kolme käpaga kassi, aga ka see polnud see. Kuniks siis lõpuks avastasin Eesti Loomakaitse Seltsi lehelt kassi, kellel nimeks Lord.

Viis aastat tagasi pandi see kass puuriga meie koridori maha. Ja ei, see ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Kass oli hall, kõhn ja igerik. Nurrus esimesest päevast peale nagu traktor, aga ka kräunus vahetpidamata. Fiatiga said nad sõbraks, aga kõik see aeg kui me Nõmmel elasime tundus mulle, et Lord… või siis Ford on nagu võõrkeha, mis minuga ei sobitu.

Pärast lahutust jäid kassid Allanile ja ühel päeval oli ta kassiga mul ukse taga. Kräunub vahetpidamata ja tema enam ei viitsi. Noh… olgu. Jäi. Kräunus küll vahetpidamata ja ajas üsna närvi. Lasime ta isegi loomaarstil üle vaadata kes tõdes, et viga midagi pole – lihtsalt suhtleb.

Siis kolisime me Telliskivi tänavale ja kass transformeerus. Ma ei teagi nüüd, kas talle ei meeldinud keskküttega korteri õhk või ei olnud ta piisavalt armastatud enne, kui Paavo minu ellu tuli. Mõne nädalaga sai kassist igas asendis vedelev vorst. Nurrloom. Kaisukas. Nii pehme. Ja nüüd on meil kirglik armastus. Muidugi Morgiet armastab ta rohkem – vaadake kuidas poseeriti. Ma olen selliseid pilte saanud küll, aga taustaks on sel juhul olnud üle ukse visatud rinnahoidja või midagi muud võrratut.

Palju õnne, Fordi! Ma loodan, et neid kooseluaastaid tuleb vähemalt viis veel.