Ahvikari

Kratt unustas isa juurde võtmed. Olgu, elame üle. Leppisime kokku, et helistab mulle kui trenn on läbi ja siis ma ütlen, kas saame Prootoni lasteaia juures kokku või ootan ta ära või mis iganes.

Teel lasteaeda tunnen, et telefon vibreerib ja paneb pildi tasku. (Mul on see vana kauga iPhone, mis tibakestki külma ei kannata.) Noh, lasteaias soojas toas proovin uuesti ja voila! pilt taas ees. Helistame. “Aa, aga ma unustasin… ma olen juba koduukse ees, trenn jäi ära.” Juhtnöörin siis last, et kui keegi laseb ta koridoriuksest sisse, siis hüpaku sisse – on vähemalt kuiv ja kiirustan ise Prootonit kiiremini tegema. Prooton läheb selle peale ootuspäraselt närviliseks ja hakkab tegema trikke rohkem, kui viieaastasele ilmtingimata eakohane. Vahepeal küsin korra Paavolt, et kaugel ta… aga Paavo plaan on olla tööl viieni ja siis korjata peale oma laps, et ta meile tuua xboxiga tutvuma ja kassi (Fordi sai eile viis!) sünnipäevatorti sööma.

No anyhow… jõuan mina koju ja vaatan: trepikojas seisab minu enda isiklik Kratt JA Paavo ihuvili. No okei, ju siis koordineerisid ümber, lasen lapsed sisse ja panen lauamängu mängima. Vahepeal helistab lapse ema ja selgub, et laps on jõudnud meie juurde ilma tema või oma isaga konsulteeritamata… või minimaalselt konsulteerides. Aga vähemalt on teada, kus kõik asjaosalised on ja on soe ja kuiv ja nii edasi. Tšill.

Õhtul telefonikõnest vanaemaga selgub, et trenn ei jäänud mitte ära, vaid mu kallis laps otsustas sinna mitte minna. Järgneb dialoog:

“Kratt, asi pole mitte selles, et sa trenni ei läinud…”
“… vaid selles, et ma sulle valetasin.”
“Just, ja seetõttu ei saa sa…”
“… nädala lõpuni Xboxi?”

Nutikad lapsed, pole midagi öelda…

Õnneks kompenseeris selle kõik päeva esimene pool, kus sadas lund ja me läksime kelguga lasteaeda ja mängisime lumesõda ja üleüldse.