Kell on peaaegu neli ja ma saatsin just ära essee, mille pidin ära saatma 8 päeva tagasi. Noh, sai tehtud. Pegasus kappas ja read kirjutasid end ise. Loodan, et õppejõud hindab perutavat Pegasust sama kõrgelt kui mina.
Aga enne kui ma esseed kirjutama hakkasin, oli kodus korraks täielik kodutunne. Need paavianid. Suudavad mõne sekundi isegi vait ja nunnud olla (eriti kui telekast hea multikas on, laupäevaõhtune traditsioon). Ja mul on hea meel, et ma võtsin kaks sekundit selle pildi klõpsamiseks. Poisid on au naturel, Prooton hakkas tavapäraselt edvistama, Fordi ei lase end üldse häirida.
Sest tegelikult on viimased päevad olnud üks pidev ebaõnnestumiste jada… üleeile suutsin ära lõhkuda oma lemmikkausi, Prootoni lemmiktassi ja siis veel ühe keraamilise plaadi. Ahjuroobiga, ärge küsige kuidas – külla tulnud sõbranna küsis, et kas ma olin väga vihane? Üldse polnud vihane, ausalt, kõik juhtus täiesti loomulikku rada pidi. No ja eile õhtul viskas poiste padjasõda maha ühe mu klaaskaussidest ning kohe pärast seda ajas Prooton pildil oleva kassitassi ümber… SEE õnneks ei läinud katki. Killud pidi õnne tooma. Või?
Superwoman, cryable. 
Oh ma oleks eile nii hea meelega kella neljani esseed kirjutanud, selle asemel vahtisin tühja pilguga telekat ja ootasin, kas eelmise aasta lõpus alanud tervisesaaaga osa 2 kõhuvalu läheb nii suureks, et peab EMOsse minema, või kannatab hommikuni ja ehk isegi homseni. Essee tundub selle kõrval suht mõnus ajaviide.
Pai. Saab sul korda ikka?
Pole õrna aimugi, ma arvasin, et ongi korras. Enne jõule tunnistati nagu asi lõppenuks. Üleeile hakkas mingi näriv valu jälle peale ja kasvas eilseks õhtuks suht suureks. Investeerin siis homme jälle eraarstindusse ja saan äkki selgema pildi, mis teema on. Krdi tüütu.
Aga jõudu koolindusega, plaanis endal ka võimalusel sügisel see asi uuesti ette võtta.
Nõud vahelduvadki, mõni aasta kulub neid rohkem, mõni aasta vähem. Lemmiktasside ja -kaussidega on muidugi kurb, aga kuidagi peavad uued lemmikud ka ju teile koju kolima, vähemalt on nüüd selleks põhjust.
Ma mäletan siiani, kuidas mul üks punase-valgekirju ahjuvorm katki läks, see oli nii armas vorm olnud, muid purunenud nõusid aga eriti enam ei mäleta, kuigi meie peres on neid päris palju kulunud.
Anna siis vähemalt teada, kui õnn kohale jõuab ja Sa aru saad, et see ilmselt on see killuõnn. ;)