Ütleme nii, et see semester pole olnud just kergemate killast. Õppekava muudatuste tõttu on olnud palju segadust, ümbertõstmisi ja ümberarvestamisi ja mida iganes muud veel. Igatahes pidin ma ära tegema aine “Suulise tõlke alused”. Polnud probleemi, sest kui sa oled seisnud puberteedieas klassi ees ja rääkinud neile seksist, siis peale seda tulgu või veeuputus… või midagi.
Aga vot päev enne eksamit lõi närvi sisse. Eriti, kui ma sain teada, et üheks eksamineerijaks ja kõnepidajaks on Comedy Estonia Stewart. Jalad värisesid ja hommikul enne eksamit olin ma 100% kindel, et helistan kuhugi ja ütlen et ma olen haige või jäin bussi alla või midagi. Asja ei teinud paremaks see, et ma sellest bussist, mille alla ma tahtsin jääda, hoopistükkis maha jäin ja lõpuks eksamiruumi üsna hingetuna viimasel hetkel jõudsin.
Tahvli peal oli ähvardav kiri “Do not laugh during the exam!” ja Stewart pakkus välja, et räägib Venemaa sisepoliitikast. Alatu tõuk, eelmises loengus oli õppejõud küsinud, mis teemadel me end kõige ebakindlamalt tunneme. Õnneks suutsin säilitada närvi ja vastasin külma kalanäoga, et fain – ära ainult Berliinist räägi. Stewart ütles et tegi nalja, aga Berliin on plaanis küll – kuidas ma sellesse suhtun? Ütlesin, et ok ja istusin maha ja tõmbasin välja oma spetsiaalse suuliseks tõlkeks mõeldud märkmeploki. Sealt vaatas mulle vastu see:
Surusin mõlemapoolsed hambad põskedesse ja sain tõlkega üle ootuste hästi hakkama. Pärast minema hakates koperdasin tooli otsa ja oleks peaaegu kukkunud, ütlesin komisjonile et ma pole kunagi nii närvis olnud, kui praegu. “Tõsi ka?” imestasid nad. “Välja igatahes ei paistnud.”
Kodus maandusin mõnusalt arvuti taha ja hakkasin Stewartit stalkima, ühte või teist pilti kommenteerides. Peagi sain vastukommentaari: mina tean su hinnet, sa ise ei tea!
Stewart on äge. Sellel aastal pole enam ühtegi eksamit. Ja kauni joonistuse au kuulub Prootonile, kes nüüd lõpuks, viieaastasena, on avastanud enda jaoks joonistamise. Küll minu koolitarvetega, aga ehk toob mingi punase kuhvtiga vana talle oma märkmikud ja pliiatsid.
Superwoman, cryable. 
Kuule, see on väga lahe pilt! Dünaamiline, orgaaniline, kompa on ilusti paigas ja puha.
See oli üks ütlemata ilus vaatepilt ka, kui Prooton kõhuli voodis minu tintekatega nimetatud märkmikku kritseldas. Selline lapsepõlvehõng kohe.
väga tubli oled :) ja pilt tõesti väga kena :)
.. ja kui õigel hetkel see pilt tuli ja muist närvipingest ära aurustas! Hullupööra tore pilt:)