Losing my mojo

Kogu selle pideva töökoorma ja rahapuuduse ja hektiliste graafikute vahele on täiesti kaduma läinud mu soov süüa teha ja rõõm söögitegemisest. Ma olen alati siiralt nautinud neid köögis veedetud hetki ja seda, kuidas kolmest toorainest on võimalik valmistada kolm täiesti erinevat rooga, aga nüüd… midagi. Kaasa ei aita ka pirtsakas Kratt ja Prooton, kelle lemmiktoiduks on marineeritud seened. Ega see hääl mu peas, mis räägib, et kuigi makaronid juustuga lastele väga maitsevad, ei oleks hea neid ainult ja ainult makaronidega toita. Nii et istusin nüüd pool päea pinterestist guugeldades healthy family meal plan ja muid otsingusõnu ja… midagi. Ainuke asi mis minus isu tekitas, oli röstitud paprikatest pastakaste.

Mis ma siis nüüd teen? Kanasuppi? Lillkapsavormi? Või annan söögitegemise Paavole üle ja ise viskan friikartulid ahju?

2 kommentaari “Losing my mojo

  1. Nell ütles:

    Kas mingit kompromissi ei ole lastele meeldiva ning tervisliku peretoidu vahel? Kartulipüree ja ise tehtud kanafileenagitsad? Röstitud paprikast kaste sinna kõrvale? Ja salatiks/köögiviljadeks söögu igaüks midagi värsket.
    Kanasupp peaks ka suhteliselt lollikindel valik, ma riivin porgandi ja bataati supi sisse ära, nii porksipõlgur ei saa neid välja nokkida ja maitse pole nii domineeriv ka.

    • Natasha Bluu ütles:

      Mu Kratt üllatas mind ükskord sellega, et nokkis hapukapsasupi seest välja kõik kapsalibled. Ükshaaval, taldriku servale.

      Aga kanasupp ilmselt tuleb.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s