Minu folgimuna

Kolm aastat tagasi käisin Viljandi folgil järve ääres mänguväljakul koos toona viiese Kratiga. Tegelikult oli tore. Sel aastal polnud mul ei passi ega raha, Paavo lubas laupäevase päevapiletiga sponsoreerida ja nii ma tegingi raske südamega otsuse, et lähen pisema munaga. Näitasin enne mänguväljaku pilte ja folgivideosid ja plikal tuli õhin juba sisse. Startisime Võrust.

Vaene laps ei saanud terve eelmise öö magada. “Ma olen nii elevil! Kas me hakkame juba minema?” sosistas ta kell kaks, kell viis ja kell seitse. Lõpuks minema hakates ei vaibunud see elevus kuhugi ja sõit Tartusse oli pehmelt öeldes keeruline. Veel keerulisem oli 45 minutit Tartus kahe bussi vahel, aga õnneks Tasku eskalaatorid natuke leevendasid seda elevust.

Viljandis mässis laps meie Mammi esimese sekundiga ümber sõrme ja nurus välja jäätise. Mõni sekund hiljem sai Paavolt teise jäätise… ja siis mammilt kolmanda ja siis ostsin mina ka ühe. Hea päev. Natuke pidi see vaeseke muidugi enne kannatama ka, et Paavo saaks paadiga sõidetud (meie ka seal Viljandi paadimehele kaunissilmseid neide mängimas) ja mina Fanfaari kuulatud. Aga siis oligi MÄNGUVÄLJAK. Ahjaa, enne mänguväljakut kahjatsesin et mul ühtegi raamatut kaasas pole. Paavo irvitas õelalt ja ütles, et tal üks on. Heiti Kenderi “Lend” oli parajalt õudne. Õnneks sai ruttu läbi.

Mänguväljakult trampisime üles linna, mina kõndisin kogemata kokkulepitult Murcale otsa ja jõime koos kohvi. Retikas samal ajal sooritas põgenemisoperatsiooni ja putkas Rohelisele Lavale uudistama… ja seal oli ta ankrus hilise õhtuni, leidis endale kolm uut sõpra ja keeldus mujale minemast. Mina sain kuulata. Tantsida ei saanud, sest Paavo keeras samal ajal kanneldele keeli peale.

Mammi juures pookis laps end heast paremast täis, läks telki pikutama ja kolme sekundi pärast magas.

Järgmisel hommikul oli plaan nr 1 otse loomulikult mänguväljak. Mänguväljakule minnes sai mäest alla joosta (etteruttavalt peab ütlema, et üles ronimine nii lõbusalt ei läinud).

Vahepeal tegi pliks kerge uinaku, pärast seda olid Naised ja Härrad, neist kuulsin tervelt ühte lugu. Siis kämpisime Kessu ja Co-ga niisama ja Estonian Voices hellitas samamoodi ühe looga. Kell kuus saabus lõpuks see Üks Kontsert, mida ma koos lapsega väisama pidin ja plika sai oma suurtele iidolitele otse suu sisse vaadata ja pooli lugusid kaasa laulda. Üsna nunnu vaatepilt oli.

Neiu väsis muidugi ära ja kui saabus Paavo pasunaga, siis saatsin nad telki ära. Natuke sai veel süüa ja multikat ja siis oligi järgmine tuduaeg käes. Hommikul ärkasin ma kell 7 ja avastasin, et mees pole magama jõudnudki. St see mees, kes pidi mu keskööl üles ajama, et saaks koos jalga keerutama minna. Trügisin kõhna inimesena suletud väravate vahelt sisse ja leidsin palja mehe saunast. Õnneks jõudsime ilusti bussile, Tartus hops! teisele bussile ja kodus. Ah jaa, Retikas tegi must pilti.

Pasunaga, muide, on selline tore lugu et üks mees unustas end Viljandisse ja meil on kodus üks kass terve nädalavahetuse söömata olnud. Tõotasin pühalikult, et kui kassiga midagi juhtuma peaks, siis see pasun maandub jämedamat otsa pidi mõne mehe ebatsensuurses piirkonnas ja ma kutsun Ruslani puhuma. Võimalik, et kui kass osutub elus olevaks, siis ma kustutan selle jupi siit ära.