Üsna pikka aega on olnud nii, et sõnad ja mõtted mu peas on kristalselt selged, aga kui ma need paberile kirja panen, on seal puder ja kapsad Kört-Pärtli särgis pühapäeva hommikul. Sestap ka blogivaikus – ma ei oska oma mõtteid sõnastada nii, et see sõnastus mind ennast rahuldaks. Sellest hoolimata võtsin ette Liisale plastikuvabast juulist kirjutada ja tundub, et sai hea.
Las ma olen korraks enda üle uhke.
Lisaks plastipaastule teeme suvel internetipaastu. Ühe bürokraatliku jama ärakorraldamiseks pean ma tegema pikki tööpäevi laos ja seetõttu (ja kuna lapsed on maal) lülitasin interneti välja. Soodsam (sest minu kooliminek tekitas ikka põhjaliku majandusliku tagumendi) ja aega jääb ka natuke üle. Eile näiteks jalutasin kodulähedasse poodi, pärast tegin endale ciabattat tomati, küüslaugu ja parmesaniga (oleks ostnud kilose plastivabama parmesani, aga raha polnud), jõin natuke veini ja lugesin raamatut. Siis läksin voodisse ja lugesin veel raamatut. Fordi sai ka põhjalikult ära paitatud. Küll ma kunagi pakin lahti ka.
Superwoman, cryable. 