Plastikuvaba juuli

2011. aastast on leidnud aset üritus nimega Plastic Free July. Üheks kuuks kutsutakse inimesi üles loobuma ühekordsetest plastpakenditest. Viskasin Pakendivaba poodlemise grupis seinale idee, et teeks Eesti oma ka… aga keegi ei võtnud vedu ja pidin ikka ise tegema.

Ürituse leiad siit.

Kes minuga isiklikult tuttavad ei ole ja ei tea, kui kirgliku vihkamisega ma plastikusse suhtun siis… mul on praeguseks juba tekkinud sündroom, mistõttu ma väldin poeskäike. Normaalsed inimesed näevad kaubavahedes toitu, mina näen plastikut. Mis kõige hullem – ka ökopoed on täis plastikut ja see häirib mind kõige enam. Mitte GMO vegan taimne piimajook – 300ml plastikpakendis. See oli üks näide, eks. Äärmiselt maitsvad Ampstükid – plastik. Minu enda isiklikud lemmikud, india pähklid – plastik. Plastik, plastik, plastik…

“Aga me töötleme ju ümber!” – kogu maailma plastikprügist jõuab ümbertöötlemiseni alla 20%. Lisaks ei ole tegu samaväärse tootega, näiteks plastpudelitest tehakse mh hambaharju, mis enam ei ole ümbertöödeldavad. Kogu maailmas aegade jooksul toodetud hambaharjad on praeguseni kuskil alles. Plastikust hambaharju hakati tootma 40datel ning 100 aasta jooksul plastik ei lagune.
“Aga mingi aja jooksul see ju laguneb!” – laguneb. Selles ongi üks suurimatest probleemidest – plastik laguneb pisikesteks mikroskoopilisteks tükkideks, mis jõuavad maailmamerre. Seal on laias laastus kaks joont: kas mereloomad (sh kalad ja linnud) söövad need sisse ja hukkuvad või siis ei hukku ja toiduahela kaudu sööme selle plastiku sisse me ise.
“Aga biolagunevad…” – äärmuslikkuse asemel kaldun ma ise pigem sinna selge talupojamõistuse poole. Kui valida on riidest koti vahel mida saab kasutada aastaid ja maisist koti vahel, mis laguneb esimesel kasutamisel… siis võtan ma riidest koti. Samuti kulub biolaguneva pakendi tootmiseks suur hulk energiat ja tekib suur hulk jäätmeid. Ükskõik mille tootmine on kulu, isegi kui toode on rohepestud supermegaökoks ja innovatiivseks.
“Aga kuidas siis saab?” – ma ei ole ekstremist, kaugeltki mitte. Kui keegi kingib mulle šokolaadi, siis ma söön selle ära ja ei tõmba nina kirtsu, et see oli ju plastikpakendiks. Loomulikult jäävad ookeanide prügisaared meist kaugele ja üleüldse peidetakse prügi silma alt kiirelt ära, aga see ei ole ju lahendus.

Sestap kutsungi ma juulikuus leidma üles vähemalt ÜHT asja, kus Sina oma elus plastikut vältida saad. Võta riidekott poodi kaasa. Pakenda puuviljad HugBagi või iseheegeldatud või kaasavõetud kilekotti. Osta Statoili kohvi oma termosesse. Hangi korralik veepudel. Võta piknikule kaasa päris nõud ja pese need pärast puhtaks. Osta puhastusvahendeid oma taarasse või kasuta pesupähkleid. Või kui tõesti ise muutuda ei suuda, siis ära vähemalt kritiseeri või suhtu üleolevalt nendesse inimestesse, kes midagi muuta proovivad.